Allpoololev intervjuu ilmus Põlva valla ajalehe 2007. aasta septembrikuises numbris. Loe Sinagi, sest see on lihtsalt väga armas.

TEISEL  RINGIL : VESTLEVAD 1. KLASSI KLASSIÕPETAJA IVI GAUK JA VABALE AASTALE SIIRDUV ENDINE KLASSIÕPETAJA KÜLLI VOLMER

Õpetaja Ivi Gauk alustas Johannese Koolis Rosmal tööd 1995 aastal. Tollest ajast on tosin aastat vett merre voolanud, neist osa ka koolist eemal. Miks ja kus?

Waldorfkoolides on üle maailma üsna levinud traditsioon teha üks vaba aasta peale kaheksat aastat tööd ühe klassiga. See on vajalik, et kõik kogetu kohale jõuaks ning et end uuesti 1. klassi lainele häälestada. Minu vaba aasta aga venis saatuse tahtel pikemaks. 2000 aastal

alustasin Rootsis tööd puuetega inimestega, alguses suviti asendajana ja pärast neli aastat põhikohaga. Ennast proovile pannes on alati võimalik midagi uut ja erilist kogeda. Töö puuetega inimestega avab elus nii mõnegi täiesti uue vaatenurga, saab kogeda mõndagi, mida muidu vaid haigust läbi tehes on võimalik mõista. Lisaks oli võimalus ligi neljakümneselt selgeks õppida täiesti uus keel ja sobitada end rootslaste argipäeva. Nii et olen nüüd igas mõttes rikkam.

Mis ajendas Sind tagasi tulema ja rasket klassiõpetaja-ametit pidama? (Waldorfkoolis viib klassiõpetaja põhiaineid läbi 1.-8. klassini)

Ma ei tea ühtegi paremat ja nii mitmekülgselt loomingulist tööd kui see raske klassiõpetaja amet! Armastus, kunst ja pedagoogika – nad on kõik siin rakendatud ühe vankri ette. Mulle meeldib väga töötada lastega ja Johannese Koolis Rosmal on ka vapustavalt toredad kolleegid. Esimest korda tulin siia uudishimust, teisel korral täie teadmisega, et see on maailma parim koht, kus töötada. Kuna mul on kogemus ja ma tean, kui palju aega ja jõudu võtab klassiõpetaja amet, otsustasime peres ühiselt, et enne uut klassi ei võta, kui meie pisipoeg kooli läheb. Nüüd lähemegi koos kooli.

Sinu pere kaks vanemat last on Rosmal 9. klassi lõpetanud. Kuidas neil läheb?

Nad mõlemad lõpetasid edukalt Hugo Treffneri Gümnaasiumi Tartus ja õpivad nüüd Tartu Ülikoolis. Iiris on arstiteaduskonna IV kursuse tudeng ja Martin geograafiateaduskonna III kursusel. Väiksemale vennale õpetas üks suvel rattasõitu, teine ujumist.

On midagi erilist ka Rosmalt päranduseks jäänud?

Kui see just eriline on,  siis mõlemad arvavad siiamaani, et õppimine on tore!

Ja Martinil õnnestus Treffneris oma humanitaarklassi tüdrukute seas tõelist furoori tekitada, kui ta vahetunnil trepil istudes ühe tüdruku sallikudumist oskuslikult jätkas...

Alternatiivkool tundub Sulle igati meelepärane paik olevat. Miks?

Märksõnadeks on siin armastus ja kunst. Waldorfkooli õppekava ja meetodid annavad õpetajale palju loomingulist vabadust. Rudolf Steineri poolt välja töötatud õppekava on siiani niivõrd täiuslik – inimese arengut ja vajadusi arvestav, et sain igal õppeaastal ainult imestada ja imetleda, kuivõrd hästi see töötab. Klassiõpetaja saab tunda end kunstnikuna, kelle autoriteet põhineb meistri ja õpipoisi suhtel – koos luuakse midagi. Ei tahaks küll ilmaski teenindaja rollis olla või haridusega kaubelda!

Isiku arengule toob see tõesti kasu. Aga ühiskonnale tervikuna?

See muudab maailma mitmekülgsemaks, rikkamaks. Armastusega kasvatatud ilmakodanikel on suur väärtus – nad oskavad ise ka armastust maailmale jagada. Praegu räägitakse palju nafta võimalikust kadumisest ja sellega seonduvatest kriisidest. Hoopis vähem märgatakse, et armastuse jaoks jääb meie elus märgatavalt vähem kohta ja aega. Kogu aeg on nii kiire, et „olla nagu teised”. Ometi teame kõik, et ei raha ega asjad kompenseeri armastust.

Teist märksõna, kunsti, mainisin ka juba. Inimesed, kes ise midagi on loonud, oskavad ka teiste loodut väärtustada, neil on kunsti läbi maailmaga praktiline kontakt. Ka see muudab maailma kaunimaks.

Nüüd konkreetselt: Sinu tööpõld algaval sügisel?

Alustan I klassiga, kus on neli tublit poissi ja II klassiga, kus ootavad kolm säravat tüdrukut. Lisaks VII klassi kunstiõpetus ja 9. klassi kunstiajalugu. Kunstiõpetust olen varemgi teinud, aga lapsed on uued, nii et ootan põnevusega.

Mida ja kas õpetajana kardad ja mille üle juba ette rõõmustad?

Klassitäis toredaid lapsi ja huvitav töö – see on see, mis rõõmsaks teeb. Liitklassi juhatamine on minu jaoks uus ülesanne, seda pean parajaks väljakutseks.

On Sul tööaasta eel veel mingeid soove?

Ühte armsat väikest tüdrukut oleks hädasti vaja, siis oleks klassis suurepärane tasakaal!

Loodan, et Su soovi võetakse kuulda! Edu Sulle ja kõigile kolleegidele üle Põlvamaa!