Meie kooli kui waldorfkooli igapäevaelu põhineb selle olulise tõsiasja teadvustamisel, et elu kandjaks on rütm. Rütmiline kord on olemas kogu looduses, alates kõige igapäevasemast päeva ja öö - valguse ja pimeduse vaheldumise rütmist kuni hingamise ja südame töö väsimatu rütmini inimeses eneses. Kogu kasvamine ja kujunemine kulgeb rütiliste kordustena. Nii saab areneda terve, korrastatud elujõududega organism, mis on hiljem aluseks tugevale tahtele. Rütmi mõju põhineb kindlustundel, mis lapses tekib - ta orienteerub kindlalt ajas ja ruumis ning säästab lisaks ka energiat - rütm kannab.

Selle teadmisega on koostatud ka waldorfkooli õppeplaan, nii et ta arvestaks ja toetaks areneva lapse vajadusi. See on rütmiline õppeplaan, mille puhul on oluline õppetöö tsüklilisuse printsiip: ühte õppeainet käsitletakse kolm kuni neli nädalat järjest. See võimaldab ainesse süveneda, seda täiendada ja laiendada, kusjuures pole tähtis, et tsükli lõppedes laps läbivõetud materjali kiirelt ja soravalt üles öelda oskaks.

Waldorfpedagoogikas on tervendavaks õppeprintsiibiks kordamine - tarkuse ema. Ja korrata on ju vaja seda, mis on ununenud. Kui tsükli vältel õpitakse midagi tundma, siis pärast tsükli lõppu lastakse sellel teadlikult unustuse hõlma vajuda. Vahelduvalt järgnevad teiste ainete tsüklid, kuni jälle sama asja juurde tagasi tullakse. Siis vaadeldakse uuesti üle, mida tookord tundma õpiti, s.t. korratakse ja muundatakse ainet. Lapsed võivad kogeda, et õpitav pole neile täiesti uus ja võõras, et sellel on midagi pistmist nende endiga ja sellega, mida nad juba tunnevad. See loob eelduse huvi tekkeks. Nüüd hakatakse tundmaõpitud asja rakendama ning õpitakse seega oskust temaga ümber käia, et siis kõik järjekordselt "ära unustada". Kui sama materjali mõne aja pärast kolmandat korda korratakse, on tollest juba oskused ja võimed arenenud. Näiteks on ladusa kirjutamisoskuse omandanud inimene unustanud, millise vaevaga ja kuidas ta kunagi tähti maalis.

Unustamine on teatud mõttes nagu seedimine, mille kaudu toit jõuks ja võimeteks muutub. Üks tsükkel vaheldub teisega ja nii aastast aastasse. Igal järgneval aastal on samuti võimalus tagasi vaadata sellele, mida eelnevatel aastatel tundma ja oskama on õpitud ning millest hiljem vilumus kujuneb. Selles metoodikas peitub tervendav element ka nende laste jaoks, kes õppeaine omandamiseks rohkem aega vajavad.

Laste koolipäev on liigendatud loomuliku päevarütmi järgi. Päev algab meil kell 8.00 pika põhiainetunniga (1 t.  45 min.), kus vahelduvadki eelpoolmainitud õppetsüklid, mis nõuavad hommikuselt värsket mõttejõudu ja arusaamist. Sellele järgnevad ainetunnid (45 min.), kus rõhuasetus on pideval rütmilisel kordamisel - harjutamisel üksiktundides: võõrkeeled, muusika, liikumine jne. Päeva lõppu jäävad rohkem praktilise kallakuga õppeained nagu käsitöö, puutöö, aiandus jt.

Igahommikune põhiainetund on aga omakorda 3-osaline. Päev algab nn. rütmilise osaga, mille pikkus on klassiti erinev (20 - 30 min.). Seal häälestatakse lapsed laulmise, pillimängu ning retsiteerimise kaudu ühisesse töömeeleolusse. Järgnebki varem õpitud aine kordamine, uue lisamine ja vihikutöö ning tund lõpeb jutustava osaga, mis klassist klassi muutub - esimeses klassis muinasjutud, teises valmid ja legendid, kolmandas lood Vanast Testamendist jne.

Nädalarütmi saab koolis toetada selle läbi, et lastel iga nädalapäevaga konkreetne tegevus või ülesanne seostatakse (näit. lillede kastmine, koristamine jm.). Samuti võib kooli kokk igal päeval teatud toite pakkuda.

Igal kuul toimub meie koolis nn. kuupidu, kus lapsed saavad üksteisele ette kanda, mida nad selle aja jooksul õppinud on. "Väikesed" näevad imestusega mida "suured" juba oskavad ning nood omakorda meenutavad võib-olla naeratusega suunurgas oma eelnevaid kooliaastaid. See loob koolis toreda ühe-pere-tunde. Kuu - meeleolu on muidugi kantud vastava aastaaja iseloomust.

Aastapühad ja nende tähistamine on laste hingele niisama tähtsad kui ihule toit. Kui õpitakse mõistma, mis pühade ajal toimub, kui pärast Miikaeli- ja Mardipäeva on jõutud jõulud ära oodata ning vastlapäeva tralli järel uue elu tärkamisest vaimustutakse, siis nähakse, et looduses tuleb iga asi õigel ajal ning see annab lastelegi kindlustunde ja hingerahu.

Nii võimaldab rütm tajuda elu sellisena nagu ta on ning õppida eristama olulist ebaolulisest. Ta aitab jääda alati seesmiselt liikuvaks ning arenemisvõimeliseks läbi kogu elu. Õieti on see viis saavutada tasakaal materiaalse ja vaimse elu vahel.

Kui aga inimene on tasakaalus, siis on ta tema ise.

Anneli Luig